Ma ei taibanudki kohe, et olin juba hiljaks jäänud, nii, et kui mulle jõudis kohale kella vaadata, olin ikka päris hämmingus. 45 minutit on vist sobimatu ja enam stiilse hilinemise alla ei käi. Otsustasin siis oma jõudu kasutada ning joosta justkui valguskiirusel, seda ma vist tegingi, sest pool minutit hiljem olin kohal. Pettumus tabas mind, kui nägin, et kedagi polnud enam seal. Minu oma sünnipäeva pidu ja kõik läksid ära. Viisakusest olid nad siiski kingid sinna jätnud ja laga ära koristanud, helistasin neile kõigile ja tänasin neid, samuti ka vabandasin, et olin hiljaks jäänud. Keegi pahane polnudki, kuid neis pettunud olin siiski, läksin siis koju, avasin ukse ja kuulsin järsku: ,,Üllatus!'' Siis olin ma juba liiga vihane, et olin pidanud kõigepealt jooksma, siis vabandama, neis veel pettuma ka ja nemad veel arvavad, et tegid mulle suure üllatuse. Ajasin nad kõik oma kodust minema ja läksin enda tuppa ja vajusin voodile ning jäin unne. Ärgates taipasin, kui loll olin olnud ja mida kõike oleksin pidanud teisiti tegema, olin ahastuses ja nutsin.