Õnn ei ole üldsegi nii raskesti leitav kui räägitakse - peab lihtsalt oskama pisiasjades rõõmu leida. Alles siis ollakse sisimas rahul, ei teki stressi, et peab pürgima millegi suurema poole.

Ma ei suutnud enam edasi kirjutada, panin oma väikese märkmiku kinni ja hakkasin lihtsalt naerma. See poiss oli seal seisnud juba 20 minutit, ta vaatas kella, kõndis vahepeal edasi tagasi ja ta oli nii segaduses näoga, tundus, et ta luges isegi tänavate nimesid. Tean, et see on õel, aga see oli tõesti nii naljakas. ,,Kas sa oled eksinud?" küsisin lõpuks, kui ta juba minu poole imeliku näoga vaatas - naersin vist talle kuuldavalt. ,,Ei ole." vastas ta tõsiselt. Ma ei jätnud ikka jonni: ,,Valetaja. Tead, et sa ei jäta endast just parimat esmamuljet. Peaksid tõtt rääkima, seejärel end tutvustama ja siis võiksin ju su isegi õigesse suunda juhatada." Ta ei öelnud mulle mitte midagi, vaatas eemale, siis vaatas mulle otsa, hakkas muigama ja kõndis minema. Ma ei saanud midagi aru. Taipasin alles siis, et ta ei olnud eksinud, vaid ootas kedagi, kes lõpuks kohale jõudis. Tüdruk oli päris ilus. Hakkasin nüüd jälle naerma, sest olin jätnud hoopis talle endast päris tobeda esmamulje. Kehitasin õlgu, avasin oma märkmiku ja kirjutasin edasi.