Ma astusin sisse kuskile kummalisse majja, keegi minuga ei rääkinud peale ühe mehe, kes tundus kuidagi eriti sõbralik. Viga tal midagi polnudki, välimuse poolest just, kuid judinad tulid siiski seljale. Poetasin välja paar sõna, mis mu ema oli mulle sellise olukorra jaoks öelnud, seejärel ulatas mees mulle midagi valget ja mina andsin talle raha.
Jalutasin sellest hoonest välja ning kodu poole, olin erutatud, heas tujus, õnnelik. Imestasin isegi enda energilisuse üle. Kodus istusin laua taha ja hakkasin oma kätega tõmblema. Järsku tundsin suurt viha ja segadust. Ma ei saanud enam midagi aru, kuid tõmblesin siiski edasi. Ehmatasin, kui ema mind ukse pealt hüüdis. Nähes, mis olekus ma olen, jooksis ta kohe minuni, et mind aidata. Lõpuks oli see õudus, viha ja segadus läbi ja ma tundsin taas rõõmu - minu esimene paberlennuk.

Ärkasin hommikul üles, olin välja maganud, kuigi kell oli alles seitse. Ma istusin oma voodil rätsepaistes nii veel umbes viis minutit. Olin täiesti omades mõtetes - teadsin, mida ma tegema pean. Tegin oma hommikused toimetused ära, kõndisin oma kapi juurde ja valisin välja kõige naljakamad riided, mis ma sealt leidsin. Tahtsin täna eriti nõme välja näha. Otsustasin sebra mustriga retuuside kasuks, selga panin oma vanaema nooruspõlve kleidi, mis oli maani, lai ja lillemustrit täis tikitud. Jalga panin süsimustad kummikud ja pähe panin ühe tumekollase silinderkübara. Olin valmis ja liikusin bussipeatusesse. Sõitsin 20 minutit kesklinna ning jäin suure kaubanduskeskuse ees seisma. Asetasin enda kõrvale täissuuruses papist kuju endast, mille olin lasknud kuskil trükikojas teha. Võtsin kõik oma riided seljast ja asetasin kujule. Istusin maha ja võtsin sisse mediteerimispoosi. Olin oma mõtetega jõudnud õnnelikku paika, kui haarasin enda kõrvalt kaasavõetud noa ja hakkasin end pussitama. Lõin ikka mõnuga mitu hoopi endale kõhtu ja jalgadesse, naersin kõva häälega samas, kui inimesed mu ümber olid paanikas, hüsteerias ja karjusid ning helistasid kiirabisse. Polnud mõtet oma kõneaega raisata, sest paar minutit hiljem olin ma surnud.
Nüüd istun siin ''taevas'', mina seda nii ei kutsuks. See pole sinine ega pilvi täis, kus hõljuvad naervad inimesed valgeis riideis. Näeb välja hoopis nagu mingi vanaaegne linn, kõik mölisevad ja karjuvad ja on ülistressis, sest nende pere ja sõbrad, kes elus on, on haiged vms. Kah asi, nagunii surevad ära ju. Igatahes istun ma nüüd siin kuskil kohvikus, söön rõõmu ja joon headust, sest midagi muud nad siin ei paku ning loen Postimeest, kus minu õnneks, nagu oodatud ning loodetud, on pealehel minu enda enekas. WIN!

Naised on kõige hullemad keerutajad. Kolm päeva tagasi tuli ema minu juurde sellise jutuga: ,, Me peame rääkima, " istusime siis köögilaua taha, ema tundus päris närviline, julgustasin teda veidike ja siis ta hakkas rääkima: ,,mina olen ju sündinud Rootsis, kolisime sinu vanaemaga siia elama juba siis, kui mina olin alles viiene, Rootsi keelt ma oluliselt ei oska ja tunnen end täielikult eestlasena. Tegelikult on eestlane olla ikka väga uhke tunne. Ma arvan, et välismaalased ei mõista eriti meie riigi lipuvärve, isegi kui me seda neile seletaks, aga meile tähendavad need värvid palju. Ma ükskord mõtlesin ka, et võiks minna vaatama mõnda jalgpalli mängu ja siis panna end üleni sini-must-valge riietusse ja elada kaasa oma riigi võistkonnale. Üldse peaks uusi riideid ostma. Palgapäev tuleb ju varsti. Midagi suvist ehk? Soojemaid riideid mul on. Suvel tahaks kindlasti kuskile reisile ka sõita, autoga just - lennupiletid on ikka päris kallid. Töökaaslane ootas ka ikka päris kaua neid häid pakkumisi, et saaks kuskile soojale maale lennata, aga hotell oli ikka päris vilets, mina küll sellega riskida ei julge, peaks kaasa võtma..." ,,Ema, mis asja sa sellest Rootsist ja siia kolimisest rääkima hakkasid?" ,,Aa, no eile sa ütlesid, kuidas te sõbrannaga rääkisite, et te mõlemad pool-rootslased, no ma arvan, et nüüd on õige aeg öelda, et sa pole seda - sa oled lapsendatud ja tegelikult venelane."

Tänane päev on möödunud kohutavalt, ärgates tundsin suurt peavalu. Olin siis veidikene veel pikali ja seejärel läksin dušši alla ja jõin teed, et peavalust lahti saada. Sättisin end valmis ning suundusin välja, jalutasin põhimõtteliselt terve Tallinna läbi, siis hakkas pea jälle valutama. Ma ei teadnud enam mida teha, kõik inimesed vaatasid mind. Lihtsalt jõllitasid ja see viis mind veel rohkem endast välja, sest mind väga häirib, kui võõrad mind niimoodi vahivad. Istusin sinna samasse asfalt teele maha, kuskile Kristiine keskuse lähedale ja lihtsalt nutsin. Hakkasin täiest kõrist karjuma: ,,Mis teil viga on? Mida te vaatate?" Olin juba lootust kaotamas, kui lõpuks märkasin, et olen alasti.

Õnn ei ole üldsegi nii raskesti leitav kui räägitakse - peab lihtsalt oskama pisiasjades rõõmu leida. Alles siis ollakse sisimas rahul, ei teki stressi, et peab pürgima millegi suurema poole.

Ma ei suutnud enam edasi kirjutada, panin oma väikese märkmiku kinni ja hakkasin lihtsalt naerma. See poiss oli seal seisnud juba 20 minutit, ta vaatas kella, kõndis vahepeal edasi tagasi ja ta oli nii segaduses näoga, tundus, et ta luges isegi tänavate nimesid. Tean, et see on õel, aga see oli tõesti nii naljakas. ,,Kas sa oled eksinud?" küsisin lõpuks, kui ta juba minu poole imeliku näoga vaatas - naersin vist talle kuuldavalt. ,,Ei ole." vastas ta tõsiselt. Ma ei jätnud ikka jonni: ,,Valetaja. Tead, et sa ei jäta endast just parimat esmamuljet. Peaksid tõtt rääkima, seejärel end tutvustama ja siis võiksin ju su isegi õigesse suunda juhatada." Ta ei öelnud mulle mitte midagi, vaatas eemale, siis vaatas mulle otsa, hakkas muigama ja kõndis minema. Ma ei saanud midagi aru. Taipasin alles siis, et ta ei olnud eksinud, vaid ootas kedagi, kes lõpuks kohale jõudis. Tüdruk oli päris ilus. Hakkasin nüüd jälle naerma, sest olin jätnud hoopis talle endast päris tobeda esmamulje. Kehitasin õlgu, avasin oma märkmiku ja kirjutasin edasi.

Ma ei taibanudki kohe, et olin juba hiljaks jäänud, nii, et kui mulle jõudis kohale kella vaadata, olin ikka päris hämmingus. 45 minutit on vist sobimatu ja enam stiilse hilinemise alla ei käi. Otsustasin siis oma jõudu kasutada ning joosta justkui valguskiirusel, seda ma vist tegingi, sest pool minutit hiljem olin kohal. Pettumus tabas mind, kui nägin, et kedagi polnud enam seal. Minu oma sünnipäeva pidu ja kõik läksid ära. Viisakusest olid nad siiski kingid sinna jätnud ja laga ära koristanud, helistasin neile kõigile ja tänasin neid, samuti ka vabandasin, et olin hiljaks jäänud. Keegi pahane polnudki, kuid neis pettunud olin siiski, läksin siis koju, avasin ukse ja kuulsin järsku: ,,Üllatus!'' Siis olin ma juba liiga vihane, et olin pidanud kõigepealt jooksma, siis vabandama, neis veel pettuma ka ja nemad veel arvavad, et tegid mulle suure üllatuse. Ajasin nad kõik oma kodust minema ja läksin enda tuppa ja vajusin voodile ning jäin unne. Ärgates taipasin, kui loll olin olnud ja mida kõike oleksin pidanud teisiti tegema, olin ahastuses ja nutsin.