Ma astusin sisse kuskile kummalisse majja, keegi minuga ei rääkinud peale ühe mehe, kes tundus kuidagi eriti sõbralik. Viga tal midagi polnudki, välimuse poolest just, kuid judinad tulid siiski seljale. Poetasin välja paar sõna, mis mu ema oli mulle sellise olukorra jaoks öelnud, seejärel ulatas mees mulle midagi valget ja mina andsin talle raha.
Jalutasin sellest hoonest välja ning kodu poole, olin erutatud, heas tujus, õnnelik. Imestasin isegi enda energilisuse üle. Kodus istusin laua taha ja hakkasin oma kätega tõmblema. Järsku tundsin suurt viha ja segadust. Ma ei saanud enam midagi aru, kuid tõmblesin siiski edasi. Ehmatasin, kui ema mind ukse pealt hüüdis. Nähes, mis olekus ma olen, jooksis ta kohe minuni, et mind aidata. Lõpuks oli see õudus, viha ja segadus läbi ja ma tundsin taas rõõmu - minu esimene paberlennuk.