Ärkasin hommikul üles, olin välja maganud, kuigi kell oli alles seitse. Ma istusin oma voodil rätsepaistes nii veel umbes viis minutit. Olin täiesti omades mõtetes - teadsin, mida ma tegema pean. Tegin oma hommikused toimetused ära, kõndisin oma kapi juurde ja valisin välja kõige naljakamad riided, mis ma sealt leidsin. Tahtsin täna eriti nõme välja näha. Otsustasin sebra mustriga retuuside kasuks, selga panin oma vanaema nooruspõlve kleidi, mis oli maani, lai ja lillemustrit täis tikitud. Jalga panin süsimustad kummikud ja pähe panin ühe tumekollase silinderkübara. Olin valmis ja liikusin bussipeatusesse. Sõitsin 20 minutit kesklinna ning jäin suure kaubanduskeskuse ees seisma. Asetasin enda kõrvale täissuuruses papist kuju endast, mille olin lasknud kuskil trükikojas teha. Võtsin kõik oma riided seljast ja asetasin kujule. Istusin maha ja võtsin sisse mediteerimispoosi. Olin oma mõtetega jõudnud õnnelikku paika, kui haarasin enda kõrvalt kaasavõetud noa ja hakkasin end pussitama. Lõin ikka mõnuga mitu hoopi endale kõhtu ja jalgadesse, naersin kõva häälega samas, kui inimesed mu ümber olid paanikas, hüsteerias ja karjusid ning helistasid kiirabisse. Polnud mõtet oma kõneaega raisata, sest paar minutit hiljem olin ma surnud.
Nüüd istun siin ''taevas'', mina seda nii ei kutsuks. See pole sinine ega pilvi täis, kus hõljuvad naervad inimesed valgeis riideis. Näeb välja hoopis nagu mingi vanaaegne linn, kõik mölisevad ja karjuvad ja on ülistressis, sest nende pere ja sõbrad, kes elus on, on haiged vms. Kah asi, nagunii surevad ära ju. Igatahes istun ma nüüd siin kuskil kohvikus, söön rõõmu ja joon headust, sest midagi muud nad siin ei paku ning loen Postimeest, kus minu õnneks, nagu oodatud ning loodetud, on pealehel minu enda enekas. WIN!